Jeffrey Eugenides “Süütud enesetapud”

192

  • Enesetappude põhiolemus ei peitnud mitte kurbust ega salapära, vaid lihtsalt isekust. Tüdrukud otsustasid ise seda, mis tuleks jumala hooleks jätta. Nad muutusid liiga tugevateks, et meie seas elada, liiga enesekeskseteks, liiga selgeltnägijateks, liiga pimedateks. See, mis neist maha jäi, polnud elu, mis on alati etem kui loomulik surm, vaid täiesti labane rida igapäevaseid fakte: seinal tiksuv kell, hämar ruum keset päeva, ja inimese jultumus mõelda ainult iseendale. Ta aju on tuim kõige muu suhtes, võtab tuld ainult igast valuhetkest, isiklikest haavadest, kadunud unistustest. Kõik lähedased kaovad kuhugi nagu üle hiigelsuure jäävälja, kahanedes väikesteks täppideks, kes lehvitavad tillukesi käsi, kuuldekaugusest väljas. Seejärel visatakse köis üle tala, unerohi libiseb peopessa, milles on pikk valelik elujoon, aken tehakse lahti, gaas lülitatakse sisse, tehakse mida iganes. Nad sundisid meid osalema nende hullumeelsuses, sest me ei suutnud end tagasi hoida nende eksisamme meenutamast, nende mõtteid mõtlemast, kuigi saime aru, et ükski neist ei jõudnud välja meie juurde. /…/ Lõpuks polnud enam oluline, kui vanad nad olid või et nad olid tüdrukud, vaid ainult see, et me olime neid armastanud ja et nad ei kuulnud meie kutset, et nad ei kuule seda siiani, siinsamas puuonnis, kus me oma hõrenevate juuste ja pehmete kõhtudega kutsume neid välja neist tubadest, kuhu nad läksid, et igavesti üksi olla, üksi oma enesetapus, mis on sügavam kui surm ja kust me enam ei leia neid tükke, millest nad uuesti kokku panna.
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s