Emil Tode “Piiririik”

6492030

  • /…/ ma jumaldan seda eimiskit, mis sa oled, ma olen surmani haige ja väsinud kõigist nendest inimestest, kes midagi on.
  • Ei, muidugi, vahel minuga midagi ikka juhtub, vahel harva: mõni sündmus. /…/ Siis ma ehmatan, mind on nagu äkki unest äratatud, ma võpatan, ma hõõrun silmi – aga juba see eemaldubki, unenägu, mis läheb meelest, mida enam ei püüa. Juba on ta kaugel ja udus, juba viipab ta teiselt kaldalt, kus päike teeb endale pehmet aset, kus kõik on vaibunud enne algust.
  • …alati on kõik nii läinud, nagu ma olen kirjutanud, ise uskumata: olen kirjutanud nagu und nähes ja sonides, ja pärast on see kõik kuidagiviisi täide läinud. Või olen ma selle täide viinud? Või on see täide viidud?
  • Pealegi võivad inglid olla mõlemast soost. Kuid paraku nad ilmutavad end meile nii kitsilt ja siiski saame nende möödumisest teada vaid tagantjärele: ta oli siin, miski on muutunud, õieti miski pole enam endine, aga me ei pääse tagasi sellesse hetke, ja kas me seal iseennastki ära tunneksime.
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s