Daily Archives: 25/04/2013

Emil Tode “Printsess”


8365_1

  • Seda ma kardan alati kõige rohkem: et juhtub see, mida ma soovisin, et juhtuks. Ma soovin seda tegelikult hirmust, et see juhtub niikuinii. Parem siis juba soovida.
  • Ma tahan elada. Veel ja veel. Mu elud on kõik elamata.
  • Ma arvan küll, et ma elan elu, mille ma olen endale valinud. Sest kui aus olla, siis ei kujutleks ma mitte mingit muud elu kui see.
  • Mismoodi see välja näeks: õnnelik inimene? Kas ta hõljuks pool meetrit maapinnast kõrgemal nagu vesinikku täis pumbatud õhupall, kunagi maha laskumata?
  • ..aga tema meelest pole siin vastuolu. Jeesus olevat öelnud nii ja vastupidi, alati nii ja vastupidi. Ta olevat otsustamise meile jätnud. Meid vabaks andnud. Hurjutanud rikast ja käskinud raha panna protsenti teenima, kiitnud seda, kes oma teenarirahad protsendi peale välja laenas ja neednud seda, kes need maha mattis.
  • Võib-olla olen ma teda valesti hinnanud? Kas üldse on vaja hinnata kedagi? Kas keegi on alati sama? Ja kui pole sama, kuidas me siis saame hinnata? Kui ta juba homme võib olla teine.
  • Kas see kõik on niisama, või sõlmitakse otsad tõepoolest kokku. Ja kõik see polegi niisama. Et seni, kuni otsad kokku ei ulatu, ei sa amuidugi aru mitte millestki ja elu on läbi padriku minek, võib-olla läbi ilusa padriku, kus laulavad linnud, võib-olla läbi pimeda padriku, võib-olla valge, aga ikkagi padriku, segadiku, häältse, joonte, lõhnade, juhtumuste, olukordade sõnade, kinnituste segadiku minek. Sest mingit äärt ega otsa ei paista. Lihtsalt, ükskord minek katkeb ja padrik on ümberringi sama.
  • “Me pole üksi mitte sellepärast, et meil pole kedagi. Kellelgi pole kedagi. Üksi on need, kes jooksevad iseenda seina vastu. Kes arvavad, et kõik teised on seal seina taga õnnes ja vendluses koos, et tarvitseb vaid sellest läbi pääseda ja sa oledki nende hulgas, jagad nende rõõmuleiba”
Advertisements