Tõnu Õnnepalu “Paradiis”

Pilt

  • Armastades me teeme asju, mida muidu ei teeks.
  • Aga ma võtsin seda mängu Paradiisis natuke liiga tõsiselt. Võibolla Vanad Inimesed, need tugevad ja lihtsad, kes Paradiisi olid metsa sisse raadanud, oskasid oma palju raskemat mängu mitte liiga tõsiselt võtta. Mingi nõks või tarkus seal olema pidi.
  • Üksi sa ei leia neid asju, mida sa leiad kahekesi minnes. Ja mõned asjad on jälle need, mida sa leiad ainult üksi päikese käes tukkudes.
  • See on nagu päeva loojang, kui enam ei pea pingutama ja kõik on juba olnud.
  • vesi oli külmem kui eile, sest tuul oli ta segi ajanud.
  • Ma pole muutunud, aga ma olen rohkem õppinud olema see, mis ma olen ja ega sellel pole lõpuks ju nii väga vigagi. Tegelikult on päris naljakas.
  • Elu harilikkuse ja pikaldasuse käest pole pääsu mitte kuskil.
  • Me ei tea nende mänge ega nende pühitsemisi. Me arvame, et vanasti oldi tõsised ja tehti palju rasket tööd. Aga kas see oli nii?
  • Mu süda oli üpris tühi, sest ma olin jälle kõik ära jutustanud, ja ma olin õnnelik, nagu ollakse ainult suvel.
  • Aga kas kohtadega pole nagu inimestega? Et neid on ju palju, kes on ilusad ja kenad ja toredad, ja sa vaatad neid ja nad ongi ilusad ja kenad ja toredad ja kõiki neid võiks ühteviisi armastada, /…/ Ja vahel armastadki. Aga siis on ometi üks inimene. Ja see on hoopis teine lugu. Tema on nagu eluvesi ja nagu juur, mis seob sind sügava maailmaga, ja nagu su peegel ja nagu õhtutuul, millest sa kunagi ei tüdi.
  • Ma ei tea, mida tema minus otsis ega tea sedagi, mida mina temas. /…/ noorena me oleme ikkagi nii üksikud, et seda suurt ja teadmatut üksindust ei jõua täita ühedki tüdrukud ega poisid ega sõbrad. Sest ka nemad on üksikud. Imelik, eks ole. See tunne. See on vist see, et otsitakse. Ennast. Teises. Sest kus siis veel.
  • ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil midagi. /…/ ehk on see nii, et meil on siis midagi neilt õppida. Sellelt paigalt või sellelt inimeselt.
  • Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda, keda sulle on armastada antud. Jah, lõpuni. Paradiisiga jäi mul pooleli, nagu nii paljudega jäi. Ma põgenesin enne. Sest paradiisi armastus tundus mulle liiga kohutav, ta oleks nagu nõudnud liiga palju: kõike, tervet elu surmatunnini välja. Aga mis siis mulle jääb? Aga kas peabki midagi endale jääma?
  • Kas pole imelik /…/ et sa mitte ei saa Paradiisi, vaid Paradiis saab sinu sisse ja siis sa kannad seda igal pool endaga kaasas, jaa, seda kohutavat Paradiisi, kus pole rohkem kedagi, aga kes oleks nagu ise keegi.

3 mõtet “Tõnu Õnnepalu “Paradiis”” kohta

  1. moonike

    Tõnu Õnnepalu mõtted on ikka ilusad. Tahan ka lugeda.
    Tahtsin eraldi välja tuua need, mis mulle eriti meeldivad, aga neid on nii mitu siin 😀

    Vasta
  2. Pingback-viide: Tõnu Õnnepalu „Paradiis“ | nõudmiseni

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s