Tõnu Õnnepalu “Flandria päevik”

  • Inimene on alati nii teist nägu, kui ta läheb omaette, aimamata, et teda näha võidakse.
  • Raamatud on siiski sõbrad, kuigi ma loen neid nii vähe. Mis siis, aga nad peavad olema, käeulatuses, pooleli.
  • Vastandlikkus peidab alati midagi sügavalt ühist, vastandlikkus saabki tekkida ainult ühiselt pinnalt või ühisest sügavikust, millele lähenetakse lihtsalt pisut eri külgedest.
  • Alati on neid, kes on katsunud elada teistmoodi kui elatakse, ilma et nad isegi teaksid õieti, miks. Tihti lihtsalt sellepärast, et nad teisiti ei saa, sest see elu, mis on kõigi jaoks normaalne, pole kunagi kõigi jaoks normaalne.
  • Välismaal oled ilmast eriti sõltuv. Sul pole eriti midagi teha, kõik tegevused on tegelikult natuke väljamõeldud.
  • Kahetsus: tunne, et oleksid teelahkmel, kuhu muide enam tagasi minna ei saa, sest seda teelahet enam ei ole, võinud minna vasakule, mitte paremale, ja sa elaksid praegu ühte teist elu, mis oleks parem.
  • See on üks huvitav kultuuriline klišee, see kohvikus kirjutamine. Aga miski ei tööta kultuuris kindlamini kui klišeed. /…/ See vajadus sulanduda linna, rahva hulka, sooja kohvikumelusse, ellu, aga samas jääda märkamatuks, puutumatuks, võõraks.
  • Kõik on kuidagi vaimsed. Aga kuidagi valesti.
  • Ma pole kunagi tahtnud muud kui lihtsust. Aga tuleb unustada see soov, mis teeb elu keeruliseks nagu kõik soovid, eriti vaimsed ja intellektuaalsed. Lihtsus lihtsalt tuleb. Ja siis näed, et seal polegi midagi peent. Et see ongi lihtsalt lihtne.
  • …siis sa lihtsalt pead hakkama elu kergemalt võtma. Nägema, kuidas ta on kerge.
  • Kannatada oskame sünnipäraselt, loomu poolest, ja seda me veel õpime juurdegi, aga see, kuidas see natuke aega, mis meil silmad lahti on, ja näevad, oleks pisutki sweet and easy (sest muidu ei näe midagi, kannatus teeb pimedaks), see oleks justkui mingi ülim salateadus, mida tuleb raashaaval elust kokku korjata.
  • Intellektuaalses mõttes on naiste seltskond enamasti huvitavam.
  • Aus oleks jõuda selleni, et enam üldse raamatuid ei loe, oled niisama. Sest raamatute lugemine on lõpuks ajaviide nagu iga teinegi. Kujutad ette, et saad targemaks. Noh, ütleme, et saad ka. Kuni teatud punktini. Siis hakkad lollimaks tagasi minema. See oli vana Koguja, kes ütles, et kes lisab teadmisi, lisab valu. Sama hästi võiks öelda, kes lisab teadmisi, lisab teadmatust. Ja lõpuks teeb see ka sama välja.
  • Sa loed mitte selleks, et teadmisi koguda, vaid selleks, et aru saada. Et väline ja sisemine olek kokku jookseksid, resonantsi läheksid.
  • Alati on võimalik, et sa ikkagi ükskord komistad sellele teeotsale, mida sa oma ringe tehes kunagi märganud pole. Ja kas seda seal enne oligi?
  • Teiste inimeste elust näeme mingit skeemi, mida nad ise ei näe. See on muidugi vale ja vaene, aga samas milleski õige ka. Nemad näevad meid samuti.
  • Kõik sai alguse sellest, et ma olin temasse kiindunud. Munk ei tohi siin maa peal kellessegi ega millessegi kiinduda. Aga inimene i7kka otsib tuge ja lähedust.
  • Oli neid sõprusi minulgi, seal oli mingi joobumine, kõik koondus korraga sellesse ühte inimesse. /…/ Siis alati juhtus midagi. See vend kas läks ära või suri või veel hullem, leidis endale teise sõbra kloostrist. Ma kannatasin kaua aega ja leidsin mõnu sellest kannatamisest. Ma oskasin elu endale raskeks ja keeruliseks teha. /…/ Tema elus on nii vähe, ja siis ta teeb seda vähest justkui juurde, tehes seda raskeks ja keeruliseks.
  • Sest kui lased elul olla ja minna, siis juhtubki imesid.
  • Mäletan oma tõlgitud raamatuid halvasti, kui nad on valmis, lähevad nad meelest, muidu hõivaksid liiga suure osa teadvusest ja mälust, sest see detailide ja seoste hulk, millesse siis süvened ja mille omastad, on ikkagi tohutu.
  • Ma olen alati natuke varem jalga lasknud, igalt poolt ja kõigist asjadest. Ma ei tea, mis maania see mul on. Aga tagantjärgi olen ikka vaadanud, et näe, oleks ju võinud ikka veel selle natukese aja välja kannatada, mis see mulle siis oleks maksnud. Aga alati ei tea ju, kas seda aega on natuke või natuke vähem natuke. Ja siis kipudki minema kohe. Kõige hullem on see, tihti tuleb see “varastatud” aeg ikkagi mingis vormis “ära istuda”, tuleb välja, et sa polegi kuhugi pääsenud, et sul tuleb ikka oodata just niikaua, kui kohale jäädes oleks tulnud. /…/ Ja lisaks oled sa midagi kaotanud.
  • Aeg on midagi sellist, mida mitte millegagi ei saa asendada.
  • Selline päev siis. Mitte just paremate killast. Pigem see, kui elu taas tundub karistusena. Aeg, mis ära istuda tuleb. Miks just mina ja miks just siin.
  • Oma ajast ei saa muidugi eraldi elada. Aga selles ajas on alati palju väikeseid teid, millest enamik ei vii kuhugi, aga mõni üksik /…/ võib kunagi saada peateeks.
  • …ei saa ju jalga lõputult õhus hoida, ta tuleb ikka ja jälle maa peale asetada ja siis veel ja siis veel. Ma kardan seda kohutavalt, nii nagu ainult elu võib karta ja surma, aga ma ihaldan seda samavõrd ja ma ei teagi, kumb neist on kohutavam, see hirm või ihalus.
  • Miski pole mulle tundmatum kui mu oma süda.
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s