Daily Archives: 14/05/2012

Aino Kallas “Kiirtepild”


Teinekord kohtab inimesi, kes on läbi ja lõhki ainult hing – nii vähe maapealsed, nagu peaksid nad võimalikult ruttu põgenema tagasi oma algainesse.

Madeline Mason-Manheim ja ta luule on kumbki seda läbipaistvat kuukiirte hõimu.

Kuulsin lapselikku, kõrget ja pea aineta häält vastavat. Sel häälel nagu ei oleks olnud mingit kõlapõhja või tuge, aga ta ei olnud kriiskav, ainult imelikult õhuke. Noor tütarlaps, pealtnäha alla 20ne – valgevereline, nagu ainult põhjamaadel ollakse, nägu pehme ja ümmargune, niisama ümmargused sinised lapsesilmad ja pehme tönts nina. Suu nagu vähe suur väikese näo jaoks, ja hambad läikivad ja terved. Keha väga õrn, nagu murduv piht – mitte jälgegi Ameerika college-girl’i kõnnakust ja kõiketeadvast kindlusest.

Kõikide maa külge needitute, aine ahelates viibivate olevuste hulgas ta mõjus kui kerge ja kaunis lennuk. Temas oli midagi väga lahtist, eemalviibivat, kaugenevat, ehkki ta võttis osa kõige tühisemast jutuajamisest. Ta oli iseäraline, talle iseloomulik viis inimestele läheneda lapseliku usaldusega, ja ta instinkt oli kindel. Laps – aga laps, kes oli rännanud aastasadasid ja -tuhandeid maa pääl, – kes oli tark sel imelikul viisil, millel mäed, vesi ja muld on targad, – laps, kes veel midagi ei ole kogenud, ja siiski teab kõik.

Luule on kirjutatud nagu mõnelt teiselt eluastmelt, teiselt teadlikkuselt. Nad on nagu inimese kirjutatud, kes ei ole veel astunud üle maise olemiskuju lävest või on juba jätnud selle selja taha – väga noore või siis väga vana.

/…/ Mis on nende haldjate laste saatus maa peal? Kas nad kasvavad välja oma hädaohtlikest ja kuupaistelistest vaderikingitustest.

Advertisements