Sebastian Barry “Salajane käsikiri”

  • Kogu mu loo hirm ja valu tulid sellest, et noorelt pidasin ma teisi oma õnne või õnnetuse seppadeks; ma ei teadnud, et inimene võib püstitada kujuteldavatest tellistest ja mördist müüri kaitseks õuduste eest ning olla seega iseenda looja.
  • Ta oleks nagu pidanud säärast sündmust endale autasuks elus olemise eest, väikeseks kingitud looks, mis tegi talle nii suurt rõõmu, et see andis talle nii unenägudes kui ka ärkvelolekus mingi eesõiguse tunde.
  • Kas siis inimene ei või end teha õnnelikuks nii, nagu ta inimelu veidrates pikkades piirides suudab? Minu meelest on see õigustatud. Lõpuks on maailm tõesti ilus ja kui me oleksime mõned teised olevused ja mitte inimesed, võiksime seal vahetpidamata õnnelikud olla.
  • Pean otsustama tõdede põhjal, mis on minu ees, mitte tõdede põhjal, mida ainult mõista antakse või mida pakub mu enda vaist.
  • Mäletaksin pigem õigesti, kui mäletaksin asju nii, et ma soodsamas valguses paistaksin.
  • Ta oleks justkui kallutanud midagi oma põhiolemusest taevast alla ja aidanud mind. Ma olin talle nii kuradima tänulik.
  • Kunagi elasin ma inimeste seas ja leidsin, et nad on üldiselt julmad ja külmad, aga ometi võiksin mainida kolme või nelja nime, kes olid nagu inglid. Küllap võime mõõta oma elupäevade tähtsust nende mõne ingliga, keda me endi seas silmame, aga kelle moodi me ometi ei ole.
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s