Haruki Murakami “Kafka mererannas”

  • Ta ise ei rääkinud palju ja lasi teistel rääkida, neid soojal tagant utsitades. Tihti tundsid tema jutukaaslased ühest hetkest järsku ebamäärast ebamugavustunnet. Et ega ma niimoodi lobisedes järsku asjata tema aega ei viida? Ega ma tema ilusti korraldatud maailmas äkki kirsadega ei trambi? Ja see mulje oli enamasti õige.
  • “Nüüd peab sinust saama maailma kõige sitkem 15aastane noormees. Muud teed sul selles maailmas ellu jäämiseks ei ole. Aga selleks pead sa ise endale selgeks tegema, mida see sitke olemine õieti tähendab. Selge?”
  • Loomulikult ei meeldinud ma klassis kellelegi. Ehitasin enese ümber kõrge müüri ning kandsin hoolt, et mitte keegi sinna sisse ei pääseks ja et mina selle müüri tagant ei väljuks. Selline inimene ei saagi kellelegi meeldida.
  • Kas sulle meeldib või mitte, tasub kõik see, mida klassis õpetatakse, viimseni korralikult pähe taguda. Ime see sisse nagu kuivatuspaber. Seda, mida alles jätta ja mis ära visata, võid hiljem otsustada.
  • Tol hetkel oli tunne nagu oleks mind ainsana siia maailma maha jäetud. Äärmiselt üksildane tunne oli. See üksildustunne ei ole millegagi võrreldav. Selline tunne, et tahaks midagi mõtlemata lihtsalt maa alla vajuda.
  • Saeki-san jätab mulle väga tugeva, kuid samas kuidagi nostalgilise mulje. Mõtlen, et küll oleks tore kui see inimene oleks minu ema. Kui ma mõnda kaunist (või siis meeldiva olekuga) keskealist naisterahvast näen, mõtlen ma ikka tahtmatult nii. Et küll oleks tore, kui see inimene oleks minu ema.
  • Otsustan mõelda ainult praegusele. Raamatukogus on raamatuid, mida tuleb lugeda, ja jõusaalis masinad, mis tuleb läbi töötada. Mida kauge tuleviku peale mõtlemisest võita on?
  • Loomulikult on palju seda, mida ma talle rääkida ei suuda. Tõeliselt tähtsaid asju on raske sõnadesse panna.
  • On mälestusi, mis ei kuhtu. Need jäävad meie sisse nagu ehitise nurgakivi.
  • Suletud südame taasavamiseks on vaja palju aega ja suurt pingutust. Laste hinged on pehmed, neid võib painutada mis tahes suunas. Ja seda, mis on kord ära painutatud ja niimoodi kivistunud, on väga raske tagasi paika saada. Enamasti ei taastu nad kunagi.
  • Teatud hetkest ma enam kooli ei läinud. Mulle kool ei meeldinud ja mina koolile samuti mitte. Sest ma olin teistest erinev.
  • See, mida mina ette kujutan, on siin maailmas arvatavasti vägagi tähtis.
  • Mõlemad olid varaküpsed. Ja nagu tihti varaküpsete inimestega juhtub, ei osanud nad hästi suureks kasvada. Nad jäid igavesti 14-15 aastaseks.
  • Mitte inimene ei vali saatust, vaid saatus valib inimese. See on maailmavaade, millele kreeka tragöödiad on üles ehitatud.
  • “Ma arvan, et sul on õigus elada nii, nagu sa ise tahad. Oled sa siis 15 või 51. Aga kahjuks võib juhtuda, et maailma üldsus ei arva just samamoodi. Peale selle, kui sa peaksid siin ja praegu valima “ma ei taha mitte kellelegi mitte midagi seletada, jätke mind rahule” tee, siis tuleb sul edaspidi igavesti politsei ja ühiskonna eest ära joosta ning see on üsna nukker elu”.
  • Ta näeb välja nagu hing, kes on sündinud ootamatust õnnelikust kohtumisest. Naiivsed ja süütud mõtted, mida ei tohiks keegi kunagi lõhkuda, hõljuvad ta ümber nagu kevadised eosed.
  • Armastus tähendab maailma ümberloomist ja sel puhul on kõik võimalik.
  • Anne on midagi, mille puhul ei tea kunagi, kuhu ta kaob. Võib ka juhtuda, et haihtub lihtsalt õhku. Või kaob nagu põhjavesi sügavale maapõue ja voolab kuhugi mujale ära.
  • Kõik on voolav ja ajutine.
  • Tollal (lapsepõlves) ei pidanud midagi mõtlema. võis lihtsalt niisama elada. Seni, kuni elasin, olin ma ka midagi. See oli loomulik. Aga mingist hetkest asi muutus. Elamise kaudu lakkasin ma olemast miski. Imelik mõelda. Kas ei sünni inimesed mitte selleks, et elada? Eks ole? Kuid sellest hoolimata on nii, et mida kauem elasin, seda rohkem kaotasin oma sisust ja muutusin tühjaks inimeseks. Ja võib juhtuda, et mida kauem ma edasi elan, seda tühjemaks ja väärtusetumaks ma muutun. See on küll viga. Kas seda asjade kulgu kuidagi muuta saab?
  • Lõppkokkuvõttes ei ole saa muud kui üks laps, kes on oma ahtas maailmas kogenud piiratud hulgal asju.
  • Ma ei tea, kas palvetamisest mingit kasu on. Aga igal juhul koondan kõik tundmused ja soovin kõigest hingest SEDA. Ma oletan, et kui väga soovida, võib sündida mingi vastav toimeenergia.
  • Me kogeme midagi ja selle mõjul muutub meie sees ka midagi. See on nagu mingi keemiline reaktsioon. Ja pärast seda vaatame end üle ja märkame, et kõik näitajad on ühe kraadi võrra kõrgemale tasandile tõusnud. Su enda maailm läheb selle võrra ühe ringi avaramaks. Seda ei juhtu just tihti, aga vahel siiski
  • Arvatavasti peaksid sa endas peituvast hirmust ja vihast üle saama. Peaksid laskma sinna erksat valgust ja oma südame jäätunud poole üles sulatama.
  • Me elame igavesti omaenese raamatukogus.
  • On asju, mida maailma äärele minemata teha ei saa.
  • Viimaks suudad sa uinuda. Ja kui silmad avad, oled saanud osakeseks uuest maailmast.

Varrak, 2008. 584 lk.

Tõlkinud Kati Lindström.

8/10.

Advertisements

1 thought on “Haruki Murakami “Kafka mererannas”

  1. Pingback: Haruki Murakami „Kafka mererannas” « nõudmiseni

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s