Heljo Mänd “Pilgu puudutus”

  • Vaimne valmimine näis olevat lõputu. Mõnikord tundus Raadule, et ta lõpeb hoopis ise ära, nii nagu öö lõpeb hommikusse. Et varsti saab tema elu üheks maa ja rohuga ja siis on ta juba maa kookonis, maa rahus ja tal pole vaja ennast millekski pingutada.
  • Armastus, mis jäi Raadus välja elamata, sai nüüd kirjandus endale. Ja kuna kirjutamine andis armastust ka vastu, siis Raat muudkui kirjutas ja kirjutas, nagu ta oleks vihm, mis sajab lõputult.
  • Viiskümmend aastat oli Raat ehitanud enda ümber kirjandust nagu müüri, oli ladunud seda päev-päevalt kõrgemaks ja nüüd, kus ta oli silmini selle sees, tundis ta äkki seletamatut hirmu, et ei pääse enam müüri seest välja. Et kirjutamine ei olnudki nii õige nagu ta oli arvanud selle olevat. Et see oli hoopis meeleviga või koguni hullus või narkootikum, mis oli teda viinud järjekindla suletuse poole.
  • Maa peal oli ta justkui müüri sees, mis elu oli ta ümber ladunud, ja tal tuli puudu jõust, et müür ümber lükata.
  • Miks oli vihapilt tema juurde hiilsammul tagasi tulnud, leidnud prao, kustkaudu sisse pugeda ning elanud varjuta edasi? Aga nüüd ajab Raat vihapildi minema. Tema hing ei saa olla koliga täidetud pööning.
  • See oli areng, kui ta märkas oma vigu.
  • Ootamatult oli see poiss mulle meeldima hakanud. Ma olin ta hinge ära tundnud.
  • Kõik, mis inimesega toimub, saab valeks ikka tagantjärele.
  • Raat oli kirjutanud oma väikeseid luuletusi vaid enda rõõmuks, kui keegi – kes? – oli talle justkui sõnad ette sosistanud ja Raat oli need kibekähku üles tähendanud.
  • Keegi ei tohi kasvada kellegi külge, kes pidurdab liikumist.
  • Mõnikord asjad õnnestuvad, mõnikord mitte. Ebaõnnestumine võib olla sama väärtuslik kui õnnestumine. Või veelgi väärtuslikum. Võib juhtuda, et ebaõnnestumisest saab teeviit, mis suunab tõelise õnnestumise rajale.
  • Ma olin hiljem kahetsenud neid aastaid ja endale andeks andnud. Ent veel hiljem mõistnud – et ma pole vigu teinudki. Mu elu on mu vaimu väljendus. Ma pole praegu parem, mul on lihtsalt rohkem kogemusi.
  • Asjadest on palju kergem vabaneda, kui inimestest.
  • Siis tuli elu mulle appi. Kui õnn minu sees otsis teed, tuli sündmus, mis tegi mind õnnelikuks. Kui valu püüdis end ilmutada, tuli sündmus, mis tegi haiget. Elu aitas mul väljendada oma olemust.
  • Mitte keegi ei saa kelleltki teiselt nõuda, et teda mõistetakse. Suur õnn on seegi, kui mõistad iseennast. Seetõttu ehk tulebki meil üksteist lihtsalt usaldada.
  • Kas elus kaobki kõik nii märkamatult? Nagu kadus ka Kirsika joonistamisoskus. Ei, see ei olnud oskus, mis kadus. Oskus jäi alles, ainult Kirsika hing ei julgenud enam Kirsikast välja tulla just nagu keegi oleks tõmmanud talle piiri ette.
  • See, kes elab pidevalt päevast päeva vastasseisu keskel, muutub ka ise vastaliseks ja hakkab nägema olematuid vastaseid.
  • Mis oli, oli olnud, ja kui arvelaual võidud ja kaotused kokku lükata, oli ilusat siiski inetusest rohkem.

9/10.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s