Jaan Kaplinski “Kust tuli öö”

  • Me ei pääse juttudest välja, isegi siis, kui need jutud on veel valmis saamata ja kirja panemata. Jutud on nad ikka, jutud oleme me ikka ja peame elama oma jutuelu nii hästi kui oskame. /…/ Me võime ise valida loo ja selle, mis tegelane me selles loos oleme. Me võime oma lugusid ja rolle ka vahetada.
  • Kõige pindmine kiht on see, mis tuleb väljaspoolt – muljed, pildid, helid. Selle all on mõtted, kujutlused, vist ka mitu kihti. Veidi sügavamal on meeleolu, enesetunne. Ja veel sügavamal on midagi, millest ma julgen öelda, et see on elutunne, võib-olla elu enesetunne (enesetunnetus) meis.
  • Et olla hea ühiskonna liige, peab inimene oskama parasjagu seadust rikkuda. Kui ta seda ei oska, võib temast saada pühak või päris kurjategija. Mõlemad on asotsiaalsed olevused ja kumbagi ei sallita.
  • Kuidagi rumal on jõuda väljapääsuta hingehädasse sellepärast, et oled jonnakalt tahtnud, et maailm oleks teistsugune, kui ta on, ja vihkad teda, et ta on, nagu on.
  • Meie ajal on asjad sümbolid, märgid, millega tähistame oma unistusi või edu omavahelises võistluses.
  • Ma tahaksin uskuda, et naised mäletavad riideid paremini kui mehed. See klapiks minu kujutlusega: naisele on tema keha ja kõik, mis otse sellega seotud, tähtsam kui mehele. Naine elab rohkem enda poole, mees väljapoole.
  • Keha on midagi, mis meid kõige otsemini ja jõhkramini eluga seob, midagi, mida on väga raske unustada – niisiis jääb üle vaid teda peita, teha temast midagi muud.
  • Olen kirjutanud, nagu oleks inimesel vaid kaks olekut, laps ja täiskasvanu, ja üks liikumistee nende kahe äärmuse vahel. Aga vahest on olekuid ja võimalusi tegelikult rohkem? Vahest on peale edasi-tagasi suuna veel ka vasakule-paremale ja üles-alla suund? Vahest on olemas kolmas võimalus, võimalus olla ja elada, olemata päriselt ei laps ega täiskasvanu?
  • Ma ei kirjuta midagi juurde, ma kirjutan ära. Ära südamelt, ära mälust. Ja mida rohkem ma kirjutan, seda kergem mul hakkab, seda väiksemaks saab mu koorem. Panen ta teiste inimeste, maailma õlgadele, aga vaevalt maailmal sellest raskem on. Minu koorem lahustub maailmas nagu saast ookeanis. Ja selle ookeani puhastusvõimet ma usun.
  • Ma ei usu, et meile meeldiks olla laps, niisugune, nagu lapsed enamasti on. Aga et me kõik oleme lapsed olnud, peame selle tegeliku lapsepõlve unustama, maha vaikima, asendama müüdiga, muinasjutuga. Meie, täiskasvanute maailmas asendab lapsepõlve lastekirjandus. Ma usun, et tegelikult on suur osa, vahest isegi enamus lastekirjandust kirjutatud meie endi jaoks, meie veenmiseks, et lapsepõlv on midagi huvitavat, süütut ja naaivset. Mõnevõrra on lastekirjandus ka propagandakirjandus, mis peab lastele selgeks tegema, millised nad olema peaksid või õigemini, millistena nad peaksid suurte ees esinema.

7/10.

Advertisements

One thought on “Jaan Kaplinski “Kust tuli öö”

  1. moonike

    mulle meeldivad Kaplinski sõnad. kunagi mul oli üks lemmikluuletus, ka Kaplinski kirjutet’, keskkooli ajal oli peas, aga enam ei mäleta, isegi seda mitte, mis pealkirjaks oli (kolm tärni tõenäoliselt) või millest see rääkis. aga seda mäletan, et ilus luuletus oli, kuidagi kurblik või nii. peaks üles otsima 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s