Vladimir Levi “Enesemuutmise kunst”

 

  • Ma ei ole üheülbaline optimist, ega vaata maailma ainult läbi roosade prillide. Ma tean, et maailm on mitmevärviline, ja et ainult tänu sellele ta ongi maailm. Seepärast on mul alati tagavaraks ka mustad prillid.
  • Lapsepõlves oli mul alati kohutavalt valus, kui ma nägin, et inimesed mu ümber ei mõista teineteist, ei saa omavahel läbi. Mulle jäi täiesti selgusetuks, kuidas saab olla, et suured täiskasvanud inimesed, minu jaoks sama hästi kui jumalad, ei suuda jõuda kokkuleppele mõnes kõige lihtsamas asjas. Misjaoks nad solvavad üksteist, miks nad teevad üksteisele etteheiteid, valetavad, ajavad puru silma. Miks? See on ju nii mõttetu. Mul oli koguni tunne, et mind on hirmsat moodi alt veetud, et mina unistasin ühest maailmast, aga elama pisteti mind hoopis teise, ja et selles teises maailmas valitsevad loomalik hirm ja kohutav, arusaamatu süütunne, samuti kui argus ja vale, mis on nii kerged külge hakkama, mida minagi juba enese juures märkan. Ning seepärast on see maailm mulle vastukarva.
  • Kui erinevad on siiski inimesed. Mulle isegi tundub mõnikord, et on täiesti väär vaadelda meid kõiki kui ühtainsat liiki. Et loodus lihtsalt viskas nalja, kui andis meile enam-vähem ühesuguse väljanägemise. Nõnda veidralt isesugune veri voolab meie kõigi soontes.
  • Eile käis mu vastuvõtul inimene-kilpkonn, soomusrüü hinge ümber. On vaja täit vaikust ja väga heasoovlikku suhtumist, et säärane korraks oma pea kilbi alt välja pistaks. Kaua ei kesta see niikuinii – esimese kahtlase hääle peale poeb ta kibekähku taas peitu.
  • Me kõik oleme ütlemata tundlikud, kui meie isikule ei pöörata piisavalt tähelepanu. Ent samas ei märka me ise sugugi, et me oleme teiste suhtes vähemasti sama tähelepandamatud.
  • Kui te tahate, et teist saaks inimvihkaja, siis sundige end päevast päeva inimesi armastama.
  • Jah kui juriidiline reaalsus olen ma tõesti püsiv ja iseendaga samane suurus, kuid hingelise reaalsuse seisukohast on minu püsivus miraaž, VALE, sest kuni ma elan, pole ma ühelgi ajahetkel iseendaga absoluutselt samane.
  • Igatahes teadsin ma hommikul tõustes, et täna ei ole ma see, kes ma olin eile ja homme olen ma jälle keegi teine, et minu õigus ja kohustus on valida ennast ise – igal hommikul.
  • Kogu elu tegeleme sellega, et kujundame endas ühtesid omadusi ja surume maha teisi, matkime (kas teadlikult või ebateadlikult) teisi inimesi, mängime oma vanemaid, mängime sõpru ja tuttavaid, filmi- ja romaanikangelasi ja veel tervet kõikvõimalikest tegelaskujudest koosnevat loendamatut inimleegioni, mida võib kokku võtta ühe sõnaga – inimajalugu; ja isegi kui me ei ürita endast midagi teha, teevad nemad meist ikkagi kellegi. /…/ Ja kui nii, siis miks peab see ”mina ise” olema kogu aeg ühesugune? Miks ta peab olema vaid tükike osake endast?
  • Mitte keegi ei tea, kui paljut ta teisest inimesest ei tea. Sellel, kes annab endale sellest aru, on mõningaid šansse rohkem teada saada.
  • Inimene, kes ei tunne suhtlemisseadusi, tunneb end omasuguste seas tulnukana teiselt planeedilt. Säärane ufolane on iga laps ja rohkemal või vähemal määral ka iga täiskasvanud inimene kuni oma elu lõpuni. Inimene, kes ei taju oma ligimest niisugusena, nagu too on, on sisuliselt kurt ja pime, ta saab viga ise ning teeb haiget teistele.
  • Elus tuleb alustada kõigest korraga, võtta ette üheaegselt kõik tasandid ning see pealehakkamine peab aset leidma iga päev ega tohi lõppeda kunagi.
  • Kui ei ole tähelepanu, siis ei ole midagi: inimene on ennast välja lülitanud, ta viibib kõrbes.
  • Vigu teen ma muide tänini, hoolimata sellest, et ma võitlen oma idiotismiga vägagi kohusetundlikult.
  • Roll on psüühhika eksisteerimise viis. Teiste sõnadega on roll hinge kehakuju, hinge välimus. Seesama, mis on mateeria jaoks vorm: vooli, mis sa voolid, kõik on vorm; ole, kes sa oled, kõik on roll.
  • ”Autism” tähendab äraseletatult sulgumist iseendasse, kontakti puudumist välismaailmaga. Kõne ja mälu võivad seejuures olla täiesti korras. Enamgi veel: autist võib olla väga andekas ja suurte teadmistega inimene. Ja ta võib isegi väga tahta suhelda. Paraku ei saa ta sellega lihtsalt hakkama. Ta küll räägib midagi, kuid teda ei mõisteta ja tema ei mõista, et teda ei mõisteta. Ta ei mõista isegi seda, et teda mõistetakse – see tähendab, ei mõista, et teised ju näevad tema autismi…
  • Enesehinnang on hinnang, mille me anname endale niisuguse teise inimese silme läbi, kes on meie jaoks tähtis. Kummatigi on asja tuum selles, et pole olemas ühtegi inimest, kes meie jaoks tähtis ei oleks…
  • Kõik, mida inimene eitab, mida ta enda suhtes ei tunnista – nii head kui vead -, kannab ta üle teistele inimestele. Kui teid huvitab ühe või teise inimese puuduste täielik loetelu, siis kuulake mida see inimene räägib oma vaenlastest.
  • Kui ma olin esmakordselt märganud, et pärast kiitasaamist on inimene mõnda aega täiesti tuim laituse suhtes, et ta jääb kiitusest otsekui purju ja käitub justkui rõõmus ja üliheatahtlik, vasakule ja paremale kingitusi jagav laps; kui ma olin jõudnud veendumusele, et osa inimesi elab säärases paradiisis alailma ja vähimatki kiitust vajamata (otsekui istuks nende peas üks tilluke purjus päkapikk, kes vahetpidamata korrutab: ”Sa oled kõige parem inimene ja kõik inimesed on kõige paremad.”); kui ma olin lähemalt tundma õppinud ka täiesti vastupidise loomuga inimesi, kes elavad kogu aeg Põrgus, pole peaaegu kunagi rahul ei iseenda ega teistega, tunnevad end alailma alandatuna ning seepärast säilitamaks hingelist tasakaalu, alandavad aeg-ajalt igaüht, kes nende teele satub – siis sain ma aru, et igal inimesel on oma individuaalne enesehinnangu režiim, s.t. selle rütm ja eluviis ajas ja ruumis.
  • Õnneks ei jagune maailm ainult heaks või halvaks, mustaks või valgeks. Tänu jumalale on meis nii mõndagi, mis ei allu ei hinnangule ega enesehinnangule; on mõned vabad väljad, kus me lihtsalt elame, kus ei panda hindeid ega muretseta nende saamise pärast, kus kõik lihtsalt on nii nagu ta on.
  • Oletame, et igale inimesele on antud just nimelt temale sobiv annus sõjakust, ning iga inimene peab lihtsalt üles leidma selle sõja, mis sobib nimelt temale, ning leidnud, täitma sellega oma elu.
Advertisements

3 thoughts on “Vladimir Levi “Enesemuutmise kunst”

  1. moonike

    mind kriipis kõige rohkem järgnev mõte:
    “Enesehinnang on hinnang, mille me anname endale niisuguse teise inimese silme läbi, kes on meie jaoks tähtis.”
    sest ma tean, et ma ei ole enam see inimene, kes ma olin viimased aastad. ma justkui julgen nüüd endast hästi mõelda…

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s