Daily Archives: 06/09/2009

Herbjørg Wassmo “Põgenemine Franki juurest”


pogeneminefrankiHarva räägitakse sellest, mida tõeliselt mõeldakse või tuntakse. Enamik vestlusi on ainult maskeering. Tõeline elu tuleb harva või ei tulegi pealispinnale. See eksisteerib ainult inimeste peas.

.

Noorel emal on suur vajadus korraldada endale ja väikesele lapsele jõulud. Kõik peab olema täiuslik. Pisima detailini läbi mõeldud. Ta lamab ärkvel ja kuulatab lapse hingamist ja mõtleb, et teda ei tohi petta. Laps peab saama muinasjutulise elamuse. Igal aastal. Ta kardab, et ta ei tule sellega mingil juhul toime. Ta teab, et ta ei tule toime. Lapsel on ainult tema. Ta võib küll tuua talle advendikalendri, teha kingitusi, tõsi küll, mitte kalleid, aga siiski. Ta võib talle raamatut ette lugeda, süüa teha, kodu kaunistada, laulda. Kuid laps tunneks tühjust seda päriselt mõistmata. Kui ta suuremaks kasvab, paljastab ta täiskasvanute jõulude võltsi palge. Ja üksinduse.

.

“Ma olen terve elu isasid uurinud, seetõttu eksin harva. Nad on liigutavalt abitud või ka hooplevad või käskivad. Tal on täiesti teistsugune, kohmetu pilk, võrreldes sellega, millega ta meid fuajees silmitses. Vaata käte liigutusi. Nagu tahaks tütrel põske silitada, kuid mõtleb ümber, sest äkki on viimasest korrast möödas kümme aastat ja tütar ei ole enam laps. Või nagu mõtleks ta, et oleks võinud tütrele pigem mõne looma kinkida, selle asemel, et ta siia tuua. See mees ei tea, kuidas ta peab end üleval pidama. Selles rollis ei ole keegi teda juhendanud. Meie näitleja peab improviseerima isaks olemist. Ta tahab meelsasti tõestada ennast rollis, mida ta ei ole filmis mänginud. Ühtlasi ei taha ta, et tütar peaks teda autoritaarseks või võõraks. Ta tahab usaldust leida, aga ei tea õieti kuidas.”

.

Põhjus, miks mul on nii raske ülejäänud maailmaga toime tulla, oli selles, et peas võttis kõik liiga palju ruumi.

.

Inimesele on olulisem, et tal oleks võime armastada kui olla armastatud.

.

Me ei peaks midagi hoidma edaspidiseks. Võib-olla just see ongi viga turvalise meelekindluse eelistamisel. Silmapilk ähmastub, kaotab tähtsuse. Selle võib alati peita edaspidiseks. Inimesed ja tunded – edaspidiseks. Siis, kui paremini sobib. Kui praktilised asjad on eest ära. Kohustused. Ma arvan, et palju on neid, kellel jääbki elu elamata, sest nad peidavad selle ära edaspidiseks.

.

Inimesed on vabad. Neid ei saa koguda nii nagu kogutakse kirjamarke. Neid ei saa edaspidiseks hoiule panna või müüa ja vahetada. Neist on rõõmu ainult sel hetkel, kui sa suudad nende elus kohal olla.

.’

Ma põlgasin oma vastupidavust kõndida järelejätmatult ühes suunas. Seda orjalikku hoiakut elu suhtes. Endale võetud kohustust minna edasi eesmärgi poole, millest ma ei teadnud, kas see mulle meeldib. Kas see võib olla põlvest põlve edasiantav feminiinne tava?

.

Mitte miski ei lahutanud mind elust sel määral kui mõtted ja kirjutamine, ja mitte miski ei tunginud kirjutamisse jõulisemalt kui elu.

.

Telefoni parim omadus on see, et selle abil saab raha üle kanda ja praktilisi kokkuleppeid sõlmida. Aga muidu? Jääkülmad helid, undamine ja klõksatused, mida saadab totaalne tühjus. Telefon on inimese tähtsaim rekvisiit demonstreerimaks oma abitut üksindust.

.

Elu või reisimine on nagu kirjutamine. Kogu aeg peab tegema valikuid. Väga sageli ei saagi teada, kas valisid selle, mille oleks pidanud.

.

7/10.

Advertisements