Frank McCourt “Angela tuhk”

673Oma lapsepolvele tagasi vaadates pean ikka ja jälle imestama, kuidas ma üldse ellu jäin. Loomulikult oli mu lapsepõlv õnnetu: õnnelikku lapsepõlve pole sinusugune ju ära teeninud. Kuid mingist tavalisest õnnetust lapsepõlvest on iiri õnnetu lapsepõlv kaugelt hullem ja sellest veel hullem on katoliiklik iiri õnnetu lapsepõlv.

.

Ilusa ilmaga istuvad mehed õues ja suitsetavad sigaretti, kui juhtub olema, vaevad maailma asju ja vaatavad, kuidas meie mängime. Naised seisavad, käed rinnal vaheliti ja lobisevad omavahel. Nemad ei istu, sest neil pole ju muud tööd kui kodus olla, laste järele vaadata, maja koristada ja natuke süüa teha, ja meestel on toole vaja. Mehed istuvad, sest nemad on väsinud, kuna peavad igal hommikul tööbüroos käima abiraha allkirja andmas, peavad maailma asju arutama ja mõtlema, mida ülejäänud päevaga peale hakata.

.

Igal agulitanaval on alati keegi, kes mõnega ei räägi, või ei räägi kõik mõnega või ei räägi mõni kõigiga. Kui inimesed omavahel ei räägi, paistab see välja viisist, kuidas nad üksteisest mööduvad. Naised hoiavad nina püsti, tõmbavad suu kõvasti kokku ja pööravad näo ära.

.

…keegi ei tunne Limericki nii hästi kui telegrammipoisid. Tunneme iga puiesteed, maanteed, tänavat, terrassi, hobusetalli, väljakut, poiktänavat. Limerickis pole ühtegi ust, mida meie ei teaks. Me koputame igasugustele ustele, terasest, tammepuust, vineerist. Kakskümmend tuhat ust, Frankie. Me koputame, taome jalaga, lükkame. Me helistame ja summerdame kelli. Me karjume ja vilistame, Telegrammipoiss, telegrammipoiss. Me laseme telegramme postkastidesse, lükkame need ukse alt sisse, viskame need üle ukse. Ronime aknast sisse, kui sees on voodihaige inimene. Saame võitu igast koerast, kes meid lõunasöögiks ihaldab. Seda ei tea kunagi, mis juhtub, kui sa inimestele telegrammi viid. Nad naeravad ja laulavad ja tantsivad ja nutavad ja kisendavad ja vajuvad kokku ja sina pead ära arvama, kas nad üldse enam üles ärkavad ja sulle jootraha annavad.

.

Kui olen telegrammid laiali kandnud, siis on veel aega, et minna iidsele kloostrisurnuaiale, kuhu on maetud mu ema sugulased ja kuhu ka mu ema end matta palub. Siit näen kindluse kõrgeid varemeid ja aega on veel küll, et sinna söita, köige körgemale müürile istuda, vaadata, kuidas Shannon oma voogusid teel Ameerikasse Atlandi ookeani poole veeretab ja unistada päevast, kus ma ise minema seilan.

.

8/10.

Advertisements

1 thought on “Frank McCourt “Angela tuhk”

  1. moonike

    ma mõtlen, et ei tea, kas ma olen kunagi seda raamatut lugenud. pealkiri on nii tuttav. väga tuttav.

    aga võib-olla ma lihtsalt korduvalt nägin seda kunagi aastaid tagasi raamatukogus…

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s