Daily Archives: 13/08/2009

Tove Jansson “The Summer Book”


summer book“God would never do anything so dumb as make a Hell.”

“Of course He did.”

“No He didn’t!”

“Yes He did! A big enormous Hell!”

Because she was cross, Grandmother stood up much too quickly, and the whole pasture started spinning around and she almost lost her balance. She waited for the giddiness to stop.

“Sophia,” she said, “this is really not something to argue about. You can see for yourself that life is hard enough without being punished for it afterwars. We get comfort when we die, that’s the whole idea.”

.

“It’s funny about love,” Sophia said. “The more you love someone, the less he likes you back.”

“That’s very true,” Grandmother observed. “And so what do you do?”

“You go on loving,” said Sophia threateningly. “You love harder and harder.”

Her grandmother sighed and said nothing.

.

7/10.

Advertisements

Frank McCourt “Angela tuhk”


673Oma lapsepolvele tagasi vaadates pean ikka ja jälle imestama, kuidas ma üldse ellu jäin. Loomulikult oli mu lapsepõlv õnnetu: õnnelikku lapsepõlve pole sinusugune ju ära teeninud. Kuid mingist tavalisest õnnetust lapsepõlvest on iiri õnnetu lapsepõlv kaugelt hullem ja sellest veel hullem on katoliiklik iiri õnnetu lapsepõlv.

.

Ilusa ilmaga istuvad mehed õues ja suitsetavad sigaretti, kui juhtub olema, vaevad maailma asju ja vaatavad, kuidas meie mängime. Naised seisavad, käed rinnal vaheliti ja lobisevad omavahel. Nemad ei istu, sest neil pole ju muud tööd kui kodus olla, laste järele vaadata, maja koristada ja natuke süüa teha, ja meestel on toole vaja. Mehed istuvad, sest nemad on väsinud, kuna peavad igal hommikul tööbüroos käima abiraha allkirja andmas, peavad maailma asju arutama ja mõtlema, mida ülejäänud päevaga peale hakata.

.

Igal agulitanaval on alati keegi, kes mõnega ei räägi, või ei räägi kõik mõnega või ei räägi mõni kõigiga. Kui inimesed omavahel ei räägi, paistab see välja viisist, kuidas nad üksteisest mööduvad. Naised hoiavad nina püsti, tõmbavad suu kõvasti kokku ja pööravad näo ära.

.

…keegi ei tunne Limericki nii hästi kui telegrammipoisid. Tunneme iga puiesteed, maanteed, tänavat, terrassi, hobusetalli, väljakut, poiktänavat. Limerickis pole ühtegi ust, mida meie ei teaks. Me koputame igasugustele ustele, terasest, tammepuust, vineerist. Kakskümmend tuhat ust, Frankie. Me koputame, taome jalaga, lükkame. Me helistame ja summerdame kelli. Me karjume ja vilistame, Telegrammipoiss, telegrammipoiss. Me laseme telegramme postkastidesse, lükkame need ukse alt sisse, viskame need üle ukse. Ronime aknast sisse, kui sees on voodihaige inimene. Saame võitu igast koerast, kes meid lõunasöögiks ihaldab. Seda ei tea kunagi, mis juhtub, kui sa inimestele telegrammi viid. Nad naeravad ja laulavad ja tantsivad ja nutavad ja kisendavad ja vajuvad kokku ja sina pead ära arvama, kas nad üldse enam üles ärkavad ja sulle jootraha annavad.

.

Kui olen telegrammid laiali kandnud, siis on veel aega, et minna iidsele kloostrisurnuaiale, kuhu on maetud mu ema sugulased ja kuhu ka mu ema end matta palub. Siit näen kindluse kõrgeid varemeid ja aega on veel küll, et sinna söita, köige körgemale müürile istuda, vaadata, kuidas Shannon oma voogusid teel Ameerikasse Atlandi ookeani poole veeretab ja unistada päevast, kus ma ise minema seilan.

.

8/10.