Daily Archives: 14/03/2009

Ingmar Bergman “Laterna magica”


  • 2853Kogu minu teadliku elu on minuga olnud see, mida Bach nimetab “oma rõõmuks”. See on mind üle aidanud kriisidest ja hädadest ja toiminud sama usaldusväärselt nagu mu süda. Vahel kõikehõlmav ja raskesti käsitletav, kuid mitte kunagi vaenulik või lammutav. Bach nimetas seda seisundit “oma rõõmuks”, jumalast antud rõõmuks: Armas jumal, kui ma ainult oma rõõmu ei kaotaks.
  • Lühidalt öeldes: ma sain nii maruvihaseks, et sain terveks. Hirm ja alandustunne, mis oli mind nii ööl kui päeval ahistanud, haihtus paari tunni jooksul ja pole endast enam märku andnud..
  • Ma ütlen nagu Strindberg, kui ta vihaseks sai: Vaata ette, sindrinahk, me kohtume minu järgmises näidendis.
  • Meeled registreerisid küll välist tegelikkust, aga impulsid ei jõudnud iial tunneteni. Need elasid suletud ruumis ja neid kasutati käsu peale, alati läbikaalutult. Minu tegelikkus on nii sügavalt lõhestunud, et polnud teadvusega enam seotud.
  • Kujutluse masinavärk ja selle teostamise hammasrattad ei haakunud, need olid kas katki või kõvasti kannatada saanud. Ma teadsin, mida ma tahan öelda, kuid polnud suuteline seda ütlema.
  • Inimeste tundmaõppimisega peab ettevaatlik olema, sest siis hakkad neist üksnes lugu pidama.
  • Tahan olla tülikas, ärritav ja raskesti paika pandav.
  • Elu on lühike, kuid see võib olla pikk, kui ta veel kestab.
  • Pean mõtlema sellele, mis mul on, mitte sellele, mis ma olen kaotanud või mida mul pole kunagi olnud.

 

Advertisements