• Ümberringi on lõputu hulk tasandeid. Igatseme nende tasandite järgi nii väga, et rändame neile öösel unes.
• Lääne inimesed vaidlevad selle üle, kas surmajärgne elu võiks olla niisama reaalne kui füüsiline maailm; ida inimesed teavad, et mõlemad on meele loodud kujutluspildid. Lääne inimene piirab elu tsükli sünni ja surm vahelisse lühikesse aega, ida inimesed näevad sünni, surma ja taassünni igavest tsüklit.
• Liitlane peegeldab su sisemist jõudu. Vastane peegeldab su sisemist haavatavust.
• Harjumus julgustab, kordamine mõjub aga tapvalt. Hoides eemal uue, surub kordamine reaalsuse Vana hullusärki. Igaüks elab müüri taga, selle ees aga laiub tundmatuse lõputu potentsiaal. Müüri on ehitatud vaid väga väikesed väravad ja me seisame nende ees valvel, lubades ühel kogemusel siseneda ja jättes teise välja, nimetades ühte heaks ja teist halvaks.
• Kui vaatad maailma mõttelagedalt, siis võimusteb maailm sinu üle, sest sa oled passiivne, ja maailm käitub sinuga nii, nagu ise tahab. Kui lülitud mingisse protsessi, siis oled võimule natuke lähemal, aga protsessil on oma hoog ja see võib su enda alla matta.
• Nägemisest piisab, et luua. Vaatleja efekt loob mateeriat. On vaja vaatlejat, et muuta ühe elektroni nähtamatu energia seisund osakeseks, mis asub ajas ja ruumis. Enne vaatleja efekti ei ole mingit elektroni, on vaid elektroni võimalikkus.
• Muljetest vaba meeleni jõudmiseks on vaja aju, aga aju harjumus filtreerida, valida, eelistada, tagasi lükata, on selle rikkunud. Kas osadeks jagunenud meel saab iialgi kogeda terviklikkust? On võimatu olla rohkem avatud või püüda saada reaalsemaks. Sest sa lihtsalt võitled oma jagunenud minaga.
• Tavaline inimene vajab perekonna tuge, sest muidu sureb ta üksindusse; ühiskonna tuge, sest muidu poleks tal sõpru ega elukaaslast; keha tuge, sest muidu ta nälgiks, ja eelkõige meele tuge, sest muidu läheks ta hulluks.

• Kogu mu loo hirm ja valu tulid sellest, et noorelt pidasin ma teisi oma õnne või õnnetuse seppadeks; ma ei teadnud, et inimene võib püstitada kujuteldavatest tellistest ja mördist müüri kaitseks õuduste eest ning olla seega iseenda looja.
• Ta oleks nagu pidanud säärast sündmust endale autasuks elus olemise eest, väikeseks kingitud looks, mis tegi talle nii suurt rõõmu, et see andis talle nii unenägudes kui ka ärkvelolekus mingi eesõiguse tunde.
• Kas siis inimene ei või end teha õnnelikuks nii, nagu ta inimelu veidrates pikkades piirides suudab? Minu meelest on see õigustatud. Lõpuks on maailm tõesti ilus ja kui me oleksime mõned teised olevused ja mitte inimesed, võiksime seal vahetpidamata õnnelikud olla.
• Ja inimene, kes suudab olla rõõmus, seistes silmitsi kõigi nende tulevaste õnnetustega, mis teda ründasid, nagu ründavad õnnetused  paljusid ilma halastuse ja eelistusteta, see inimene on tõeline kangelane.
• Surmad tekitavad tunde, nagu oleks hingele pandud tinakamakas ning seal, päris südames, kus see hing oli enne kaalutu, lasub nüüd salajane hävitav koorem.
• See pole mingi kuritegu, kui sa oma isa armastad, see pole kuritegu, kui sa teda sugugi ei kritiseeri, ning eriti veel tol ajal, kui tundsin teda täiskasvanud naiseks kujunemise algul, mil laps kipub oma vanemates pettuma. Pole kuritegu tunda, kuidas süda tuksub temale.

• Kõigist loodusjõududest on meri kõige võimsam.
• Eestlaste karakter olla sulam indo-euroopa dünaamikast ja uurali staatikast, mistõttu oleme alati “natuke rahutud”.
• Esemete vahetamine on üks kontakti vorme tootja ja tarbija vahel, veetee selle jälg maastikul. Eelduseks on inimese reaalsed vajadused. Kuid kontakt võib oluliselt kiirendada vajaduse süvenemist harjumuseks.
• Detailides on usaldusväärsemad praktikud, üldiste seoste sõlmimisel teoreetikud.
• Suurpere on moodne termin, mida me siis ei tundnud. Siis me ütlesime lihtsalt “pere”, ja see oli ainus sotsiaalne organisatsioon, inimese päritolu tunnus, õiguste, kohustuste ja ühiskonna vahekordade määr, mõõt ja vorm.
• Ajalugu ei ole väärtus omaette ja kõige vähem on ta seda sõna lihtsameelses tähenduses – kord sündinud ja igavesti paigaletardunud sündmuste ahel. Ta elab ja muutub, sest teda ei ole olemas väljaspool inimest, ta leiab oma mõtte või mõttekuse olevikus, meis endis, nagu meie omakorda valget ajakangast lakkamatult ümber töötame ajalooks, sellele oma värve ja mustreid lisades.
• Laskem silme eest mööda sibada ümberkirjutajate püüdlikul rivil, kes kloostrikambri vaikuses lisasid igale veale veel omagi vea, teadmatusest ja veel sagedamini teadlikkusest, sest nagu alati näeb eksija oma veas veatut parandust või vähemalt täpsemat tõlgendust, nagu siinsetegi ridade puhul.
• Tajugem lätte kaugust, seistes keset oma mürisevat sadamamaastikku, ja selle kauge maa tagant tahame nüüd siin, jõe suudmes ära tunda ja maitsta algallika haljast vett.
• Idagootide kuningas Theoderich oli kirjaoskamatu, aga milleks siis sekretärid on?
• Endiselt liibusid laevad vastu rannikut. Mitte liialt lähedale, sest rannad olid ohtlikud, ja ka nähtavuspiirist ülearu eemaldumata, sest veelgi ohtlikum oli ulgumeri.
• Laeva vaim, kotermann sündis esimesest laastust, oli tujukas, kergesti haavuv, seltsimatu ja isegi arg. Sellest hoolimata ei olnud laeval ega laevkonnal truumat sõpra. Hädas aitas ta tüüri hoida, purjesid rehvida ja hoiatas õigeaegselt tormi või hukatuse eest. Kui aga miski ei suutnud laeva enam hukatusest päästa, päästis vaim end ise.
• Meripenikoormat tõlgendatakse kui kaugeimat punkti silmapiiril, mis laevalt veel nähtav on. Selle väärtus sõltub vaataja asendist, s.o masti kõrgusest. Seda arvutatakse valemi põhjal 2,075(√a + √b), kus a on vaatleja kõrgus merepinnast ja b vaadeldava objekti kõrgus merepinnast. Avamerel seilates on b väärtus null.
• Rannavaim on omamoodi ühenduslüli sõbraliku laevavaimu ja sootuks karmima merevaimu vahel. Laev oli kodukolle ja rand kodukihelkond. Meri oli võõras keskkond ja vahekorrad merega muutlikud.
• Meelsasti esitaksin oma seisukoha mõne lakoonilise võrrandi või valemi kaudu.
• Ka luule on teaduslik fakt, sest seda on toitnud kogemus.
• Minevik näib lihtne, ülevaatlik ja terviklik. Nii kallame oma skepsise minevikule kaela, sest ta on ju tumm ja liikumatu, võimetu end kaitsma, ta on meist tarkadest nii palju rumalam, et et teda võib sallida, isegi armastada.
• Igas kirjutises on rohkem autorit kui kirjeldatavat. Kõike võib lugeda, kõike peab dešifreerima.
• “Kes kooleb, see kodu lääb,” öeldi Tarvastus. “Nad ei ole kunagi eriti kurvad mõne sugulase surma pärast,” kinnitas Hupel veel 1777. aastal.
• Koraani definitsiooni järgi algab öö hetkest, mil ei saa enam musta niiti eraldada valgest.
• Sümboli ja realiteedi piir oli muiste üsna ähmane ja sageli kaduvväike. Jahile minnes võisid ürghärja liivale joonistada ja kujutise odaga läbi torgata: loom oli juba tapetud, jäi üle veel üksnes ta üles leida. Niisamuti võrdus sõnaline sümbol realiteediga. Piisas sõna valjusti hääldamisest, et soovimatut nähtust esile kutsuda.
• Vahel muutuvad ajad kiiremini kui inimesed ja see on mõru kogemus.
• Tähed juhtisid laeva ja tähele saama tähendas pärale jõudmist. Selleks tuli kurss tähele panna, kindla tähe peale suunata.
• Põhja-Eestis valmistatud hõbeehted jõudsid Inglismaale, Kirde-Soome, Norra põhjarannikule. See oli seppade suur aeg, kui eestlaste peamiseks rikkuseks oli saanud teravili. Eesti kujunes kõige põhjapoolsemaks teraviljatootjaks. Kliima tingis vilja kuivatamist rehes. Puudusest sai voorus, sest kuiv vili säilis paremini ja muutus nõutud kaubaks. Revala sadama saatus ei sõltunud transiitkaubanduse tujudest.
• Üle kahe sajandi vältasid ristisõjad, kuni vastandid sulandusid. Idamaad võtsid omaks Õhtumaa morni sallimatuse, Õhtumaid nakatas Hommikumaa naeratav uudishimu.
• Ristisõdade määratu rinne õhendas eestlaste ja araablaste saatusi. Vaevalt nad ise sellest kunagi teadlikud olid, kuid nende vastane oli sellest enam kui teadlik.
• Poeetilised tekstid on hoopis täpsemad, kui esimesel pilgul oskame arvata, nad on teatud mõttes faktid, ajaloo allikad, mis põlvkondade kollektiivses mälus ja loomingus on küll irdunud realiteedist ning sobitunud poeetilise teksti struktuuri. Ent kui neid lahti harutada, siis juhatab niidiots ikka kätte mingi asjaliku ja kombatava informatsiooni.

Kuu kirjutab.

Mustrid on korduvad ja tugevnevad. Inimesed kipuvad rändama ühest olukorrast teise unes, eitades oma kannatuste allikat: oma kasutuid uskumusi, mis tekitavad sisemist kaost ja mõjutavad välist reaalsust.

Kaardil on lahinguväljad, puhkepaigad, mäed, ookeanid, vesiliivad, uued territoorimid, mida avastada.

Õpi tegema rahu ükskõik millise maastikuga, kus oled. Mida rohkem püüad põgeneda, seda enam avastad, kuidas sind sinna tagasi tõmmatakse. Võib juhtuda, et praegust maastikku uurides leiad, et polegi midagi, mida peaks sealt pääsemiseks tegema. See muutub ise, sest sa muutud ise. elu ei pea olema raske võitlus.

Reaalsuse vahel, mida vajad, ja selle vahel, kus igatseme elada, on pingelised ja ebasünkroonsed suhted.

Ma lihtsalt eksisteerisin. Ma polnud võimeline kuulma oma hinge häält, mis teadis, kus kodu on ja kuidas sinna jõuda. Jäin ilma suurest osast elust ja võimalustest areneda, end terveks ravida ja tegutseda eesmärgi järgi.

On olemas kaks mina. See “mina”, kes antud maastikku kogeb, ja see “mina”, kes selle toimumist pealt vaatab.

Tunne on palve. Muistsed traditsioonid tuletavad meile meelde, et maailm on peegelpilt sellest, milleks oleme oma elus saanud: mida tunneme oma suhete kohta iseenda, üksteise, jumalaga. Teaduslikult on tõestatud fakt: see, mida me oma kehade sees tunneme, kandub üle kehadest väljaspool olevasse maailma.

Talisman on kirstalli kujul õppetund. Se eon olemas igal emotsionaalselt raskel maastikul. Sa ei pea end samastama kogemusega, mille tõttu talismani ära teenisid. Võid liikuda edasi uute kogemuste juurde ja loobuda vanast identiteedist, säilitada samas julguse ja tarkuse õppetunnid.

..säilita seda, mis sul on, selle asemel, et seda mõttetult pillata.

Asi pole selles, et tunded püsivad lõputult, pigem selles, et te ise tekitate neid kogu aeg juurde. Kas see olukord, millele ma mõtlen, on tõesti tähtis? Kui ei ole mingit välist tõendust, mis annaks mõtetele kuju siin ja praegu, siis peab otsima pääseteed.

..kui jääd oma pähe elama, väldid tegutsemist ja keerulisi emotsioone, mida riskides kogeda võib. Võid vaadata, aga ei saa katsuda. Kõik on miraaž.

Kas kardad külvata seemet kavatsusega, sest kardad, et äkki see ei tärka, või äkki hoopis, et tärkab ja tulemusena ootavad ees raskused ja kohustused?

…põrkamine sama tüüpi keerulise isikuga, raskused käitumisega, mille põhjuseks on madal eneseväärikus, teiste hukkamõistmine, sundteod, millest saad aru, et need pole kasulikud.

…psühholoogilised probleemid, mis tekivad siis, kui ei omanda oma õppetundi, sest valu on nii suur, et põgened sellelt maastikult.

“Vaata ette, siin on ohtlik territoorium.”

“Mulle tundus alati, et olen pressitud mingisse vormi, kus pole minu õige koht. Nägin vaeva, et täita inimeste ootusi minu suhtes, kuid mida rohkem pingutasin, seda puudulikumana end tundsin.”

Sa ei ole oma minevikukogemused. Sa kaasad need oma olemusse, kuid seejärel astud millessegi uude, su kogemused ei määratle sind, seepärast pole vaja, et see “üle elanu” ohvri identiteet sinu ees ruumi astuks.

..ilmselt polnud need sõprussuhted kunagi olnud siirad ja ma ei suutnud seda valusat tõde tunnistada.

Turvatunne tekib siis, kui avad end uutele ideedele ja ei karda muutust; oleme õnnelikud ja tajume eesmärgistatust, kui usume, et saame teiste elusid muuta; armastus annab meile oma koha ja turvalisuse, mis lubab riskida ja olla oma elus loominguline.

Vältiv käitumine on reegliks ja kõik on kurnatud pingutustest, mida nõuab kõndimine munakoortel püüdes neid mitte purustada.

Vana-Roomas oli nii, et kui otsisite vastust mõnele painavale küsimusele, siis palusite jumalatelt märki, seejärel läksite turuplatsile ja kuulasite. Kindlasti lausus juhuslik mööduja just need sõnad, mida pididki kuulma, mis moodustasid märgi.

Kohtusin inimesega, kellega mul oligi määratud kohtuda. Kõik teod oleksid toonud mind sellesse punkti – isegi siis, kui üks oleks olnud kohtumispaigaks kahele armastajale, kes toovad teineteisele rõõmu, ning teine väärkohtlemise ja hävingu kohtumispaik.

Kui avaneb võimalus võtta taas ühendust mineviku kaardimuutjaga, siis ära ürita uuesti luua erilist hetke, mis on juba ammu möödas. Hinda privileegi, et su elus on olnud maagiline kaardimuutja, ja privileegi, et sul on olnud võimalus olla ise see kellegi teise jaoks.

Raamatututvustus.

• It’s the living, the eating and sleeping that everyone needs. Ideas don’t matter so much after all.
• I have the choice of being active and happy or introspectively passive and sad. Or I can go mad by ricocheting in between.
• Cats have nine lives, they say. You have one, and somewhere along the thin, tenuous thread of your existence there is a black knot, the blood knot, the stopped heartbeat that spells the end of this particular individual which is spelled “I” and “you” and “Sylvia”. So you wonder how to act and how to be – and you wonder about values and attitudes.
• Being born a woman is my tragedy.
• Can I write? Will I write if I practice enough? How much should I write before I find out, if I’m any good?
• All the young growing and testing and being once burned and twice shy and not knowing what to do, or where or when to be how. And then this, the sudden intuitive flash, the sudden knowing when it is right to render up a dream.
• I lay and cried, and began to feel again, to admit I was human, vulnerable, sensitive. I began to remember how it had been before; how there was that germ of positive creativeness. I had been drawing into a retreat of numbness: it is so much safer not to feel, not to let them touch you. But my honest self revolted at this, hated me for doing this.
• I live and dislike, but please don’t ask me who I am. A passionate, fragmentary girl, maybe.
• Perhaps when we find ourselves wanting everything it is because we are dangerously near to wanting nothing. There are two opposing poles of wanting nothing. When one is so full and rich and has so many inner worlds that the outer world is not necessary for joy, because joy emanates from the inner core of one’s being. When one is dead and rotten inside and there is nothing in the world: not all the women, food, sun or mind-magic of others can reach the wormy core of one’s gutted soul planet.
• Is it possible to love the neutral, objective world and be scared of people?
• I am both worse and better than you thought.
• And my mother will go, and there is the terror of having no parents, no older seasoned beings, to advise and love me in this world.
• I will write until I begin to speak my deep self.
• Poems are out: too depressing. If they’re bad, they are bad. Prose is never quite hopeless. The poetry is.
• Mother: loved in absence, somehow strange and hated in presence.
• Why do I find groups impossible? Do I even want them?
• My miserable tense knotted sleepless nights now, no sleep till dawning and then a formless drugged morning, must go.
• What do the gods ask? I must dress, rise and send my body out.
• I am sure I teach better in that room, just as I am sure I teach better in certain dresses whose colors and textures war not against my body and my thought.
• I have gotten back a life-vision, whatever that is, which enables people to live out their lives and not go mad.
• Crossings and re-crossings with people, mad and sane, stupid and brilliant, beautiful and grotesque, infant and antique, cold and hot, pragmatic and dream-ridden, dead and alive.
• Rain. Wet rain. Grit and slush rubbing in my boots. No parking spaces left in town. To bank. Then tea and a lukewarm bath, and the luxurious unfolding into my own evening and time.
• I say it’s people I need but what good have they done to me?
• I write my good poems too fast – they are on objects, not themes, thus concrete and limited. Good enough, but I mus extend. I must start outlining a story plot: obviously it takes time – I half expect to fly to the typewriter and begin. Central conflict – my life is full of it.
• I find myself wishing, to have a corner of my own: something I can know about, write about well.
• Teaching was good for me: it structured my mind and forced me to be articulate. If I don’t settle my trouble from within, no outside shower of fortune will make the grass grow.
• A life of doing nothing is death.
• I am in a vicious circle – too much alone, with no fresh exteriour experiences except the walking around, staring at people who seem, simply because they are others, to be enviable.
• Like a soldier, demobbed, I am cut loose of over 20 steady years of schooling and let free into civilian life – as yet, newly, I hardly know what to do with myself. I get weird impulses to rush to Harvard, Yale, begging them to take me on for a Phd, a master’s, anything, only to take my life out of my own clumsy hands.
• So what does she know about love? Nothing. You should have it. You should get it. It’s nice. But what is it?
• Writing is a way of ordering and re-ordering the chaos of experience.
• He gets bothered because I am bothered and then I feel bad for him being bothered and so on.
• We have a new cat whose needs and miaows are becoming a part of consciousness. I tried shutting it in the bedroom, but it cried and cried. It loves human warmth, cries to get in bed with us. A little stray tiger now curled drowsy blue-eyed on the couch. Playful, adventurous, named Sappho.
• I may have all the answers to my questions in myself but I need some catalyst to get them into my consciousness.
• There is an increasing market for mental-hospital stuff. I am I fool if I don’t relive, recreate it.
• I felt needed and very happy and lucky.

…

I am silver and exact. I have no preconceptions.

Whatever I see I swallow immediately.

Just as it is, unmisted by love or dislike.

I am not cruel, only truthful.

/The Mirror./

• Seda lugu ei jutustata rangelt kronoloogilises järjestuses, vaid põigates ajas kord tagasi, kord edasi, ning põimides vahele episoode, mida manatakse ette mingi sündmuse või mälestuse kaudu. See kõik toetab ideed, et suhted jätkuvad mööda ebakindlat teed, millel on ettenägematud kurvid ja pöörded.
• “Ma pole terve selle aja mitte midagi teinud. Praegu on isegi raske meenutada, mida tegin või tegemata jätsin, keda ja millal ma nägin – võib-olla on see looduse halastav viis aidata unustada minu puhul mitte niivõrd ahastust, vaid rõõmu.

• Loobu lootusest, et on olemas mingi parem “mina”, kes ühel päeval välja ilmub. Ei saa endast mööda minna, nagu sind seal polekski.
• Loobu lootusest, et võid olla parem.
• Elu on kui astumine paati, mis kohe merele purjetab ja seal põhja läheb.
• Aga mis saab siis, kui kõik hakkab tunduma koormana, vale valikuna ega vasta mitte ühelegi ootusele.
• Kasutada aastaid, et saada targemaks, tunda end siin maailmas kodusemalt.

• Newtoni idee: aja ja ruumi intervallid on absoluutsed ja valguse kiirus relatiivne. Einsteini idee: valguse kiirus on absoluutne, aja ja ruumi intervallid relatiivsed.
• ..tähelepanu pööramine detailidele, võime täielikult teemasse süveneda.
• Darwini auhind.. jagatakse tahtmatutele enesehävitajatele, kel tervest mõistusest on vajaka jäänud. “Tähistame Darwini evolutsiooniteooriat, mälestades nende jäänuseid, kes parandasid inimkonna geenivaramut enda sellest kõrvaldamisega.”
• Sõprus on võimsam peresuhetest tänu oma vabatahtlikule loomusele.

• Sa pole elanud välismaailmas, oled seda vältinud. Sa oled eskapist.
• Karistus ei ole kättemaks. Karistus on äratus – mida sa teed? Midagi on valesti, miski hakkab vastu. Sellepärast tunned valu, ahastust, ärevust.
• Jagamine ise on rõõm, selle taga ei ole ühtegi teist eesmärki. Jagamine pole tulemusele orienteeritud, see on nö asi iseeneses. Oled tänulik inimesele, kellega saad midagi jagada.
• Tühjusega ei saa elada. See on jube, kummituse elu. Kui sa oled tühi ja su sees pole midagi, on elamine võimatu.
• Miks ma olen tühi? Kogu olemine on pilgeni täis, miks siis mina olen tühi?
• Naeratus pole eraldatud, see on sild. Ehitad teise inimese suunas silla. Ka tema naeratab, seega saad vastuse. Teie vahele tekib ruum. Väike tukse.
• Kui miski kaob jättes järele energia, siis oli see vale. Kui miski vaadates suureneb, armastus kasvab, siis on tegemist kaua otsitud nähtusega.
• Hullem töö on tehtud, vana maja lammutatud, aga positiivne töö seisab veel ees. Peab püstitama uue hoone. Vana templit enam ei ole.
• Armastus on see, et mees ei huvita sind kui objekt. Sa ei taha teda ära kasutada, temalt midagi saada. Vastupidi, sinus on nii palju energiat, et tahaksid seda temaga jagada. Armastus annab.
• Mehes ega naises ei ole midagi hirmuäratavat. Nad on samasugused nagu te ise, vajavad armastust ja käehoidmist. Nad tahavad osaleda teie elus ja et teised osaleksid nende omas.
• Kui oskad jõuda teise hingeni, siis olete hingesugulased. Mingit tüdinemist ei saa olla, alati on midagi avastada, sest inimene on piiritu ja avastamisel pole lõppu.
• Las vool puhastub, saab läbipaistvaks, alles siis saad aru. Siis on kõik lihtne.

• Tegelikult ei kujuta langevarjuhüpe endast erilist ohtu. See on lihtsalt elu tõelise ohu jäljendamine. Armastus, intiimsus ja muu taoline on tõelised ohud. Mis on natuke põnevust võrreldes eemaletõukamisega? Mis on üks benjihüpe võrreldes kallima telefoniga, millelt sulle kunagi ei helistata?
• Inimesi tundmata ei saa aimata, kuidas nad meie isikule reageerivad. Hirmul on kindel põhjus – oht, et meid eemale tõugatakse, on täiesti olemas.
• Kui oled ebakindel, siis ähmastuvad tegelikkuse õiged proportsioonid. Sa tõlgendad maailma nii, nagu oleks see täis ohte, ja omistad teiste käitumisele tagamõtteid, mida neil sugugi pole.
• Peaksid asetama mõtete järele küsimärki, selle asemel, et neid puhaste faktidena võtta. Võib-olla ei ole asjalood üldse nii, nagu sa arvad. Need on sinu mõtted, mitte teiste tunnete väljendus.

Raamatust on juttu ka siin.