Sebastian Barry “Salajane käsikiri”
- Kogu mu loo hirm ja valu tulid sellest, et noorelt pidasin ma teisi oma õnne või õnnetuse seppadeks; ma ei teadnud, et inimene võib püstitada kujuteldavatest tellistest ja mördist müüri kaitseks õuduste eest ning olla seega iseenda looja.
- Ta oleks nagu pidanud säärast sündmust endale autasuks elus olemise eest, väikeseks kingitud looks, mis tegi talle nii suurt rõõmu, et see andis talle nii unenägudes kui ka ärkvelolekus mingi eesõiguse tunde.
- Kas siis inimene ei või end teha õnnelikuks nii, nagu ta inimelu veidrates pikkades piirides suudab? Minu meelest on see õigustatud. Lõpuks on maailm tõesti ilus ja kui me oleksime mõned teised olevused ja mitte inimesed, võiksime seal vahetpidamata õnnelikud olla.
- Ja inimene, kes suudab olla rõõmus, seistes silmitsi kõigi nende tulevaste õnnetustega, mis teda ründasid, nagu ründavad õnnetused paljusid ilma halastuse ja eelistusteta, see inimene on tõeline kangelane.
- Surmad tekitavad tunde, nagu oleks hingele pandud tinakamakas ning seal, päris südames, kus see hing oli enne kaalutu, lasub nüüd salajane hävitav koorem.
- See pole mingi kuritegu, kui sa oma isa armastad, see pole kuritegu, kui sa teda sugugi ei kritiseeri, ning eriti veel tol ajal, kui tundsin teda täiskasvanud naiseks kujunemise algul, mil laps kipub oma vanemates pettuma. Pole kuritegu tunda, kuidas süda tuksub temale.
No trackbacks yet.